Patsient MRT-masinas ehk magnetresonantstomograafis
Tartu ülikooli kliinikumis jäeti patsient MRT-masinasse, kust ta omal jõul pidi välja murdma. Juhtum tõi taas välja meditsiinisüsteemi pea kümneaastase kitsaskoha - Eestis puudub patsiendi ohutust tagav terviklik süsteem, sest riik ei julge või ei oska seda luua.
Enda kaitseks puuduvad patsiendil täna hoovad - kui ta annab end meediku "meelevalda", siis moodne meditsiin ravib ühelt poolt võimsalt, kuid sama võimsalt võib see ka kahjustada. Kahjusid suurendavad ka meedikute inimlikud eksimused.Konkreetne lugu läks aga edasi nii, nagu oma õiguste eest seisvate patsientide puhul tavaks on saanud - haigla ja patsient sõlmisid omavahel kahjude korvamiseks lepingu, kus lepiti kokku kahjusumma. Ja nagu iga lepingu puhul, oleneb tulemus läbirääkija oskustest - parem ja vilunum "kaupmees" saab parema tulemuse.
Probleem on aga selles, et tänases õigusruumis peab patsient ise tõendama, et talle on tekitatud tervisekahju ja kahju on tekkinud tervishoiuteenuse osutamisel ning meediku süü läbi. Kahjuhüvitise saamiseks kohtus peavad kõik kolm nõuet olema täidetud. Tõendid asuvad aga meediku käes.
MRT masina juhtumi puhul oli selge, et kahju tekkis teenuse osutamisel ja meediku süü läbi. Kahjuks pole aga selge, kuidas ja kui palju tervis kahjustada sai. Viimasest sõltub aga hüvitise suurus.
Patsiendil takistab tõendite kogumist tihti halb tervis, juriidiliste ja meditsiiniteadmiste, ning aja ja raha puudus. Nii loob süsteem ebavõrdsust - patsiendi võimekus enda eest seista sõltub tema tarmukusest ja rahakotist.
Lepingu sõlmimine säästis mõlemaid pooli kulukast ja prognoosimatu lõpptulemusega kohtuteest ning pidi tagama võimaluse ajada asju omavahel, sh uusi nõudeid konkreetse juhtumi kohta patsient edaspidi haiglale esitada ei saavat. Väidetavalt tegi patsient lepingu avalikuks.
Kas õiguskantsler paneb "jää liikuma"?
Õiguskantsler vaatas probleemi laiemalt ja nägi ohtu juhul, kui taoline leping peaks varjama pahatahtlikku hooletust, sest sel juhul oleks tegu ühtlasi ka kriminaalkuriteoga. "Kui haigla peaks sõlmima kellegagi lepingu, mis sunnib inimest loobuma põhiõigustest, siis on see põhiseadusvastane ja leping muutub õigustühiseks," rääkis õiguskantsleri pressiesindaja Janek Luts.
Probleem on aga selles, et seos patsiendi tervisekahju tekkimise ja arsti tegutsemise vahel pole üksühene. Meediku pahatahtlik hooletus ei põhjusta alati kahju, küll aga võib hea arstliku tava järgimisel teinekord tekkida tervisekahjustus, mida pole võimalik vältida. Viimast nimetatakse ravi käigus tekkinud tüsistuseks ja selle eest haiglalt või kohtu kaudu hüvitist ei saaks. Ametnikel puudub pädevus ravi kvaliteedile hinnangut anda, arstid jällegi on tänases süsteemis tõmbunud kaitsesse.Kas sarnastes lepingutes olev vaikimisnõue on seaduslik, oleneb juba täpsest sõnastusest ja seda tuleks uurida iga juhtumi puhul eraldi. Õiguskantsler on lubanud hakata teemaga tegelema. Meie patsientide liidus loodame väga, et patsiendikindlustuse seadus võetakse lõpuks sahtlist välja.
Kuidas osalised end praeguses süsteemis tunnevad?
1. Ajakirjandusele sobib tänane süsteem kõige paremini, sest peidetud lood "annavad tööd" uurivale ajakirjandusele ja toodavad alati kõige rohkem "klikke".
2. Sotsiaalministeeriumile sobib ka päris hästi, tuleb viidata seadusandja tegemata tööle ja tagasi tõrjuda ajakirjanike, arstide ja patsientide kohatine pahameel, millega saadakse kenasti hakkama.
Antud juhul öeldi, et haigla ravib ja samal ajal ka vastutab patsiendi ohutuse eest ise ja keegi teine seda jooksvalt kontrollima ei peagi. Mugav on teadmatuses olla, siis ei ole vaja vastutust võtta.
Kui patsient teenusega rahule ei jää, saab ta esitada kaebuse ministeeriumi juures tegutsevale arstide konsiiliumile - tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjonile. Komisjoni otsust edasi kaevata ei saa ja see on haiglale või arstile vabatahtlikuks nõuandeks.
3. Terviseametile sobib samuti, sest alati saab lõpuks pugeda ministeeriumi selja taha. Tuleb vaid reageerida kaebusele ja selle käigus kontrollida pabereid, sisulist ravitööd hindama ei pea ja selleks pole ka teadmisi.
4. Haiglad on aastaid harjunud edukalt "rinda pistma" Haigekassaga. Teised osapooled on oma huvide eest seismisel palju madalama võimekusega - nii et kõigi teistega on lihtsam toime tulla. Haiglaid rahastatakse inimeste tööjõumaksude abil.
Haiglatel on suur töömaht ja vastutus, kuid keegi pole näinud, kuidas nad ise oma töö üle süsteemset järelevalvet teevad ja riske ennetavad.
5. Arste kiputakse tihti ühte patta panema ja nii kannatavad rambivalgusesse sattunute pärast ka teised - stressi tõttu kaob töörõõm, hirm halvab töövõime ja usaldus patsiendiga mureneb. Vigade oht tõuseb.
Arstid kuuluvad vähemalt erialaseltsidesse, mis natukegi kaitset pakuvad.
6. Patsiendid on tingimusteta kõige nõrgem pool, sest nad on üksi ja panustavad oma isiklikku aega ning raha. Kui nad saavad kahju, siis kannatab nende tervis ja mõnikord isegi elu.
Nad ei saa tihti aru, millal on süüdi arst ja millal tervis kannatab paratamatult tekkida võiva tüsistuse pärast. Tõendid süü tõestamiseks asuvad aga teise poole valduses.
Vaidluses seisavad nad enamasti silmitsi suurema kaalukategooria vastastega nagu haiglad ja kindlustusseltsid. Kohtu kaudu väljamõistetud hüvitised on enamasti väiksemad kui haigla kaudu saadavad ja kindlust nende saamiseks pole enne kohtuotsuse väljakuulutamist.